Vihmakuul on märjad silmad,
saabuvad nüüd sügisilmad.
Kogu maa on uttu mattund,
muru vallaga on kattund.
Viinakuul on toobrid täis,
sel, kes Lätist toomas käis.
Aga see, kel mahl veel käärib,
limpsib rõõmsalt purgiäärist.
Rehekuul näeb aias taaki,
kokku korjata on vaja saaki.
Aidast kuuled hirmsat laksu,
talumees teeb rehepeksu.
Porikuu ei ole kitsi,
kõikjal pori näkku pritsib.
Kõrvits naerusuu teeb pähe,
Oktoobrit tervitama läheb.
Autor, Mari-Liis Poom.
